Tsirkust ja leiba!

Sellest nädalast läheb alles kiireks!

Aga algul bisnessist.
Ülikooli suhtes on veel palju kahtlusi ja halle kohti, kuid siinse kontori poolt tuli lõpuks üks konkreetne vastus: ainult riiklikud ülikoolid võtavad minusuguseid stipendiaate vastu. Aga. Kuna ma kord olen selline kahtleja, siis on mul siiski plaanis eraülikoolidest kunstikatesse meilid saata. Kindluse ja hingerahu mõttes.
Muidu hetkel toimub kordamine esimeseks jaapani keele eksamiks. Pärast seda liigume edasi kesktasemesse. Lõpuks ometi! Muidugi kogu see kordamine on suuresti kasuks tulnud, aga ikkagi veidi igav see ju on.

Peale eksamiks valmistumise käib ka ekskursioonideks ettevalmistumine. Juba sellest reedest läheb lahti! Lähme Narasse iidset ajalugu kaema. Jess!!! Veel üks unistus saab täidetud!
Järgmine nädal toimub aga suisa kahepäevane reis Tottori prefektuuri, aga sellest ja eelmisest ettevõtmisest räägin takkajärgi rohkem. Igatahes, olen juba praegu meeletult elevil! Juhhuhuu!

 

Killuke nostalgiat Osaka kesklinnas. Kahjuks oli tegemist lihtsa kõrgmoe outletiga. Kas see ka vaaraovääriline on, ei tea.

Kuid eilegi toimus midagi fantastilist. Nimelt, bunraku ehk Jaapani nukuteatrikunst. Oi, kui kaua olen ma tahtnud seda näha. Ja kujutad pilti, TASUTA. 3 tundi! Lisaks veel workshop. I'm so lucky, lucky, yes, so lucky!

Lendleht külastatud etendusest. Pildil olev nukk oli üks kohutavalt mölakas tegelane.

Aga kui rääkida, mis see bunraku siis täpsemalt on. See on väga omanäoline ja pika ajaloo tõttu meeletult stiliseeritud nukukunst. Nukud ise on imelist tehnikat täis (puithammasrataste ja niidistike rägastik, et liigutada kulme, silmi, suud, näppe - mida kõike iganes) ja samuti nende liigutamine on omaette vaatepilt. Nimelt on nukumeistrid ise otse laval: üks peanukumeister (kes hoiabki pead ja üht kätt veel lisaks) ja kaks abilist (üks jalgade jaoks ja teine vasaku käe jaoks). Kõik peale pealiku on üleni musta riietatud, isegi pea on musta kotti pistetud. Siingi on näha Jaapani auastmesüsteemi: eks ikka kõige tähtsam isik peab ka vastavalt ära märgitud olema. Teistel on isegi näo näitamine keelatud. (Või vähemalt, nii see mulle tundub.)

Fotod olid esinemisel keelatud, nii et see on illustratiivses mõttes Guuglist laenatud. Vot säärane vaatepilt avaneb siis lavalt.

Veel üks omapära on see, et nukumeistrid ei iitsata sõnagi. Loo seletab lahti lava kõrval astangul istuv jutustaja ja shamiseni mängija (või siis mitmuses). Üks mees peab mängima kõiki osi ja olema ka jutustaja rollis, mille tõttu on bunrakus kujunenud väga stiliseeritud kõnemaneer igat tüüpi karakteri kohta. Nt naise hääl on väga kohutav. Nagu vinguv surev kass, kes on kuidagi vananaiseks muutunud. Suht koletislik ühe sõnaga. Samuti mängib shamisen olulist rolli miljöö ja tegelaste emotsioonide väljendamisel. Teatud rütm tähistab jõevoolu, teatud kõrgus nukrust jne. Minu jaoks ääretult huvitav ja liigutav pärastlõuna. Oli seegi ju animatsioon: elutule elu andmine. Kunst on tõesti üks imeline õnnistus.

Stseene ühest jutustusest, mida ma näha sain: 『絵本太功記』("Ehon taikouki"). Aitäh, Guugel!

On veidike ka enda kunsti ette näidata.

Vähemalt üle aasta esimene akrüülmaal. Tehtud on vaid taustavärvid.

See on siis tükk, mis on mul kunstiringis praegu käsil juba pool kuud (ehk kokku paar tundi... piinlik). Plaanin kahe nädala sees sellega ühele poole saada ning järgmise ideeni jõuda. Kui mul vaid seda järgmist oleks... Heh. Ehk tuleb lähiajal. ^^


 Täna sain ka siin oldud aja parima äratuse osaliseks: post jõudis otse ukse taha! Tervelt 15 kilo kodumaad (mitte sõna otseses mõttes mulda õnneks). Mu sahver on nii täis kõike hääd ja paremat, et ma ei saa midagi poolt kapi sisu kukutamata kättegi. Muidugi suurimaks meeleheaks on must leib ja kohukesed. Šokolaadid, küpsised ja kõik muu pealekauba on lihtsalt boonuseks. Kapitäis õnne! :D

Planeedisuurune must leib eestimekine merevaik: välismaal elava eestlase püha söömaaeg.

Sa võid arvata, et saad nende maitseteta hakkama, aga tegelikult sa lihtsalt ei tea, kui väga harjunud sa selle kõigega oled. Eriti must leib ei lase ennast nii kergesti unustada. Oo ei.

See nädal sai sõna otseses mõttes "Tsirkust ja leiba". Nii võiks ju kogu aeg elada.
Kuid ühikarott jääb ühikarotiks. Eks ehitan oma prussaka tivolit edasi siis.

Soovige mulle edu.

Hei-hop-hopsti!