Vaadates tagasi...

 ご機嫌よ。

See nädal on päris tempokas saadanas olnud. Nii kooli kui ka vaba aja suhtes. Tundub, et olen jõudnud sisseelamise lõppfaasi: tegemiste algus- ja lõpuajad on paigas, lepingud on tehtud, paari kuu plaanid on teada... aga mitte kuidagi ei suuda ma neid meeles pidada või õigeks ajaks kuhugi jõuda. Mul on miskipärast kogu aeg niiviisi eluke käinud. Kas tõesti olen... kunstnik?! Ju siis vist olen. Kui nüüd vaid pintsel ka kunstnikule kohaselt liikuma hakkaks oleks hing igaveseks rahul.
Aga.
On probleeme.
 Kuna kunstierialale pole keegi (arvatavasti) kunagi selle stipendiumiga läinud, siis pole kellelgi mitte midagi/kedagi eeskujuks võtta ja mind kuidagiviisi juhendada või küsimustelegi vastata. Sisseastumisreeglidki on suht karmid: hekeseisuga tundub, et ainult riiklikud ülikoolid on meiesugustele stipendiaatidele (loe: riigivõlgnikele) avatud. Jama seisneb selles, et siin laias riigis on vaid üks ja ainus riiklik kunstiülikool... Ja seda kõige kallimas piirkonnas, Tokyos.
.
.
.
 Sisseastumiskatsed ja edasine elu saavad olema suhteliselt karmid.
Kui lihtsalt ja kaunilt öelda.
Kuid eks kõik see täpsem õudus selgub mõne kuu jooksul. Ütlen edasi, kui miskit päevavalgele jõuab.

 Kuid midagi lõbusamat toimub ikka ja alati! ^^
Lõpuks ometi sain reisile mindud!
Kuldsel nädalal haiguse pärast nurjunud katse Wakayama prefektuuri (Osakast idakurviga lõunas asuv kant) matkama minna sai ootamatult sel nädalal jätku osaliseks. Nimelt saadi kokku seltskond, kes kõik tahtsid sinna mere äärde minna. Maikuus! Kas sellisele võimlusele on üldse võimalik "ei" öelda?! Niisiis, oligi laupäevale minek plaanitud.
Mõeldud.
Tehtud.
Ülilahe oli!
 Rongist mahaastumise hetkest armusin ma sellesse maakohakesse ära. Tahaks suisa elada seal. :)

Miks peab siin kõik nii neetult armas olema? (Pildil härra Jizou, Kimii tempel)

 Kuidagi totaalselt teistsugune atmosfäär, õhk, rõhk, lõhn - kõik, kõik. Nagu oleks kuhugi teise ilma sattunud. Päriselt! See reis muutis mind!

Kimii-dera unustatud trepid.

 Nimelt minu ebakindlust ja kurbust. Kui aus olla, siis selle nädala lõpuni ei olnud ma just kõige rõõmsamas ja optimistlikumas tujus olnud. Iga päev kiskus kuidagi hallist hallimaks: järgmine aasta oli ebakindel, rutiin kuidagi ei klappinud jne. Murelained olid juba tormi mõõtu. Aga seal, Wakayamas olles mõistsin üha rohkem ja rohkem, et: "Jah, Jaapan on tõesti koht, kus ma pean praegu olema! 5 aastat - läheb lahti!"
Ühe sõnaga, sain energialaengu. Eks looduskaunitel spirituaalsetel kohtadel ole mulle kord selline mõju.

Igavesti lahkelt vaikides jälgiv pühak Kan'on. (Jaapani suurim kullast budistlik skulptuur: 12m, 26 tonni)

 Ja randadel.
Maikuus.
Ma ei saa sellest üle. :D

Namihaya rand - tere jälle, suvi!

 Ma käisin ookeanis! See on kui puhas ime!
Kuigi see rand oli pea sama suur kui Schnelli tiik... Aga siiski, see loeb! Ookean on ookean!
Juuksed olid soola pärast täiesti rastad terve päev. Ülimõnsa...
Sain veidi päikest ka, mõistagi. ^^
 Veetsime kõik üheskoos ühe unustamatu matkamis-suvitamise päeva uhke piknikuga. Oli kooki, oli morssi jne, teate küll.

Rannäärne pisike Kreeka.

 Kojumineku ajaks olid kõik muidugi juba unesegased, kuid siiski suutsime aknast avaneva vaate üle rõõmustada ja sekundis 10 pilti klõpsutada. Heidan armu ja näitan ainult ühte seekord. :)

Wakayama mannavahtu kukkuv päike.

Wakayama on koht, kuhu kindlasti tahan mingi aeg tagasi minna.


 Sel nädalal sain taas üle pika-pika aja esimest korda tunda maagiat, mis mind endasse mattis eelmisel korral, kui ma siin käisin. Seda sooja teki moodi rahustavat jõudu ja julgust andvat kaisutust.
Siin saarel tõesti on midagi. Mingi ammune vägi. Ehk see kutsuski mind siia nii mitu aastat tagasi?...

Sellel tasandil, ma tõepoolest armastan Jaapanit.



Purjed üles!