Mis siis juunist saati toimunud on... põhiliselt õppimine-õppimine-õppimine. Aga vaheaega oli muidugi natuke ka. Umbes kolm nädalat. Suurema osa sellest veetsin Akitas, kus oma akud täis laadisin ja siis kooli tagasi naastes kohe eksamitel taas tühjaks tõmbasin. Selle nädalaga said läbi mu senise elu jubedaimad eksamid ja unetud ööd. Aga tundub, et läks hästi:) Tulemused selguvad veidi hiljem, kuid vähemalt ma läbi ei põrunud. Läbi põlemisest rääkides on muidugi teised lood :P Ega teadmine, et järgmine põrgu on juba pooleteist kuu pärast ka väga mu närve ei rahusta. Õpetajate põhiline lohutusviis on: "Olge mureta. Kui te selle aasta üle elate ja ülikooli sisse saate, siis on teil 4 priimat aastat ees." Nimelt on siinne ülikooli elu suht "lodev". Jaapanis on asjad veidi teistmoodi kui meil Eestis. Siin on meeletult raske heasse ülikooli sisse saada, aga lõpetavad kõik. Eranditult. Eestis aga on isegi lõpetamine ebakindel, kas pole? Enam-vähem vastupidine olukord, nii palju kui ma tean.
Hiljuti elasin üle ka meeletu taifuuni. Mu ühikatoa aken oleks võinud ka olemata olla, kuna vihma oli hommikuks nii palju sisse sadanud, et minu ehitatud 4-kihiline saunalinadest polster oli läbimärg ja oli ka pisike lomp voodi kõrvale tekkinud. Õnneks magasin ma see öö ukse all teki peal, aga hommikuks olin paras puuhobune küll. Ei saa öelda, et tolle päevane koristamine tore oleks olnud, kuid säärast ilma kogeda oli omamoodi võimas. Välja minnes oli näha ka et puid ja kohati pinnastki oli veidi vähemaks jäänud. Daamid ja härrad - Jaapani sügis. Kui siin on pori, siis suisa valingutes.
Naastes korra tagasi Akitasse, siis oli mul sinna jõudmisega samuti ilma tõttu raskusi. Nimelt, augustis jõudis Põhja-Jaapanisse säärane paduvihm, et shinkansen ei töödanud enam. Suisa mitu päeva. Ja minu broneeritud pilet oli just ühele neist päevadest. Super timing skills. Seega, sõitsin ma shinkanseniga Osakast Tokyosse, Tokyost Niigatasse ja Niigatas istusin ümber tavarongi peale, mis tähendas neljatunnist loksumist inimesi puupüsti täis katkise õhukonditsioneeriga vagunis üle 30-kraadises temperatuuris. Minust oleks saanud ülivägeva ahjuroa teha juba selle ajaga. Aga järgnevad 14 päeva olid fantastilised, nii et reisivalud said kuhjaga ära tasutud. Samuti üle kolme aasta taas oma siinset suurt peret näha ja seda taasnägemise rõõmu kogeda... see oli sõnulseletamatu kogemus. Kokkuvõtvalt öeldes, ma olin väga rõõmus ja õnnelik ning olen seda siiani. Ma olen kohanud üht uskumatut peret ja ma ei suuda selle eest piisavalt oma tänulikkust väljendada kõigile, kes mulle selle võimaluse andsid. Lihtsalt uskumatult toredad inimesed. Muahh! Imelised:)
Igatahes, olen oma akadeemilise eluga leppinud, selge siht on silme ees ja hoian oma kunstniku kätt pideva sodimisega soojas. Arvatavasti järgmisest aastast kolin ma rohkem selle saareriigi idapooluse poole:) Lõplik otsus selgub lähikuudel.
 |
| Päev enne taifuuni. Midagi imelist toimus taevas. Tundus omamoodi virmalistena:) |
 |
| Leidsin bussi oodates uue sõbra. Tüüp jälitab mind nüüd juba kolmandat nädalat. |
 |
| Sibavad susped |
 |
| Kolm aastat otsitud lelu: Moji bakeru ehk sõnast loom |
 |
| See töö nutab mind taga pea terve suvi. Nii kaugel olen ma siis praeguse seisuga. |
 |
| Mida minu toas näha saab |
Hääd uudist on mul veel üks: ma tulen jõuludeks ja aastavahetuseks koju tagasi! :D Seltsimehed! Saame kokku! 21.12.~04.01. olen ma kodumaapinnal ja ma siiralt loodan teie nägusid näha. Kui ise mulle ei näita, siis tulen vägisi vaatama.
Seniks aga üritan kooliga hakkama saada, blogi pidada ja riisi edasi jahvatada.
Hop-Johanna ja pakaa!
